Saaniga Soomes Põhja-Savos /2008. a veebr/

2008. aasta veebruaris avanes võimalus minna koos töökaaslastega Soome mootorsaani matkale. Miks selline valik? Põhjus lihtne - preemiaks saadud viis talvist puhkepäeva tuli kuidagi sisustada. Miks Soome ja mootorsaaniga? Ka lihtne - meist enamuse jaoks ei olnud suusad just unistuste liikumisvahend, aga mootorsaanist ei teadnud samas mitte keegi mitte midagi, keegi meist ei olnud sellist asja varem proovinud. Ja õiglane oleks võtta ette midagi sellist, kus oleksime kõik võrdsed. Nii et proovime. Ja see proovimine oli proovimist väärt. 

Esmalt pidime jõudma Tahko suusakeskusesse, mis asub Helsingist umbes 450 kilomeetri kaugusel kirdes. Seal ootas meie matkajuht, et viia meid 300 kilomeetri pikkusele saanisõidule läbi talvise ja lumme uppunud metsade, lagendike ja järvede, et kolme päeva pärast saabuda Tahkosse tagasi.

Ja nii see algas. Kõigepealt riiete valik: soe kombekas, saapad, alusmüts, kindad, kiiver ja prillid. Siis instruktaaž kuidas peame käituma, mida võime teha ja mida mitte ja lõpuks kinnitasime allkirjaga, et vastutame ise kõige eest. Mille eest ja miks, ega seda päris hästi aru ei saanudki. Aga ju siis oli nii vaja.

Seejärel viidi meid mootorsaanide juurde, igaühele oma. Minutiga näidati ära, mis nupp masinal mida teeb (see läks hetkega meelest) ja antigi roheline tuli sõiduks. Nagu muuseas küsiti veel, kas meil kõigil ikka juhiload on olemas.

Esimesed viis meetrit saaniga olid kohutavad! See tõmbles, suri välja, pistis kihutama või ei liikunud üldse edasi. Aga varsti saime asjale pihta ja kõik hakkas sujuma. Võtsime haneritta, matkajuht oma saaniga ees ja meie igaüks omaga tema järel.

Mootorsaanidega liikumiseks on Soomes kindlad reeglid, rikkumiste eest on trahvid suured. Sõita tohib ainult selleks määratud ja tähistatud radadel. Sõiduteedel on sõitmine rangelt keelatud, suusaradadel samuti. Igal ristumisel teedega ja teiste radadega on paigaldatud liiklusmärgid, tavaliselt peab mootorsaan teed andma. Ei mingit rallitamist ega mööda kihutamist! Ainult siis, kui meie rada läks elektriliinide alt, lubati pisut rohkem gaasi anda.

Oma teekonnal nägime kaunist talvist Soome loodust, muinasjutulisi lumiseid puid, talveunes järvi. Aga loomulikult ei sattunud meie teele mitte ühtegi looma - sellise lärmi eest, mida mootorsaan teeb, põgeneksid isegi lumehelbed puu taha, kui vaid saaksid. Päeva lõppedes, pärast 100 kilomeetri pikkust lärmi, karjusime me isegi üksteise peale, me olime kurdistunud.

Lõpuks sai aga kolm päeva mootorsaaniga sõitu läbi. Proovimine tasus ennast tõesti ära! Üldiselt on see masin küllaltki ohutu. Kui juhtubki et mingil põhjusel külili vajud, lülitub masin ise välja. Kõige hullem asi on see, kui sa ei pääse omal jõul masina alt välja, sest lund on palju, masin raske ja riided seljas paksud ja kohmakad. Või jääb saan kuhugi kinni ja jälle, masin on raske ja üksi seda välja tirida ei jõua... nagu juhtus meie matkajuhiga.

Kas ma läheksin veel sellisele retkele? Ma ei tea, võib olla. Füüsiliselt on taoline sõit päris kurnav, kolmandaks päevaks mul käed, eriti sõrmed, värisesid pingutusest, gaasi hoida oli päris keeruline. Ka kohutav lärm jääb miinus-poolele. Aga ikkagi oli huvitav ja tore.