Jalgratastel Georgias, Gruusias /2011. a juuli, august/

2011. aasta suveks oli Aivaril ja Reedal valmis saanud plaan minna jalgratastega Gruusiasse seiklema - seitsmekesi kahe nädalaga Thbilisist Bathumi.

Alustasime ka sel korral Nõmmel Priidu juures, kus pakkisime rattad järelkärusse ja hakkasime Riia lennujaama poole liikuma. Et seda tüütut sõitu pisutki lõbusamaks muuta, sai tehtud pikemad vahepeatused Valmieras ja Cesises, kus sirutasime jalgu vanalinnas ja Võnnu ordulinnuse juures. Vanalinnas jäi meile silma üpris tavatu rattatransport, kus jalgrattad olid sõiduauto katusele lapiti laotud. Äkki on meil Gruusias sellest kogemusest kuidagi kasu? Ja nüüd Riiga, lennukile ja siis Thbilisi poole.

Järgmise päeva varahommikul olime Thbilisi lennujaama ees, varustus ratastel ja matkaks valmis. Ilm oli südasuviselt palav, kohutavalt palav ja selliseks see jäigi. Ei ole vist kõige mõistlikum minna kõige kuumemal ajal soojale maale reisima 😎?

Enne teele asumist oli jäänud teha veel vaid üks töö - vaja oli leida keegi, kes võtaks meie rattakastid tagasilennuni paariks nädalaks enda juurde hoiule. See ei olnudki kuigi keeruline, grusiinid olid valmis kõigeks, oluline et õnnestub teenida. Kahjuks aga puudub suurel osal eestlastest kauplemise oskus ja seetõttu sai teenuse eest kopsakas hoiutasu välja käidud.

Asusime teele. Thbilisist vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel Mtkvari jõe (maakeeli Kura jõe) kaldal on Mtsheta, üks Gruusia vanimaid linnu. Miks need nimed ei võiks kõik eestlasele koduselt suupäraselt normaalsed olla? Vääna kasvõi keel kõveraks... Ja kõigi püüdluste kiuste ei saa ükski kohalik sinu ütlemistest ikka aru, sest hääldused ja kirjapilt on tavaliselt kaks ise asja...

Linn ise oli ammustel-ammustel aegadel isegi Gruusia pealinnaks. Tänaseni säilinud vanad hooned on arvatud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Jätsime Mtsheta selja taha ja liikusime edasi, ikka Kura jõega samas suunas, Shio-Mgvime kloostri poole. Enne kloostrit tuli leida veel ööbimiseks laagriplats. Nagu ikka, oli see Aivari töö, sest sellised asjad tal lihtsalt õnnestusid.

Minu telgikaaslaseks sellel matkal oli Anne. Tegelikult armastas ta magada väljas, lageda taeva all. Ja nii me õhtul ennast unele ka sättisime, mina ja ka teised telkidesse, Anne välja meie telgi kõrvale. Ei kestnud see aga kaua. Meie laager oli päris kõrvalises kohas võsa vahel. Korraga hakkas ümberringi igast küljest kostma ulgumine, lõrin ja urin - väga jubedad hääled, millele me ka hiljem päris õigeid selgitusi anda ei osanud. Ja siis - nii kiiret telki sisenemist kui Anne nüüd tegi, polnud ma varem veel näinud. "Ma magan täna ikka vist telgis." oli ainuke asi, mis ta ütles. Loomulikult, mina poleks mingi hinna eest nõus väljas magama! Telk on ju turvaline! Hiljem oletasime, et ehk olid need šaakalid. Kostvate häälte põhjal lõpetati aga sel ööl nii mõnegi neljajalgse elu. Õnneks meie ridades kaotusi ei olnud.

Järgmisel hommikul käisime ka Shio-Mgvime kloostris. Paekividest ehitatud klooster asub kõrgel, järskude kaljude vahel asuval väikesel platool, tee selle juurde oli kivine ja järsk. Ratastega ei olnud mõtet  teekonda ette võtta, läksime jalgsi. Klooster on toimiv, seal elav munk tegi meile väikese ringkäigu ja rääkis kloostrist ja nende elust seal. Tagasiteel kihutas korduvalt meist mööda munkadest pungil auto, kord mäest alla küla suunas, siis jälle üles ja uuesti alla, tolmu- ja kivipilv taga. Räägi veel vagadusest ja tagasihoidlikest eluviisidest.

Järgmine pikem peatus ja vaatamist väärt koht pidi meil olema Gori linna lähistel asuv Uplistsikhe koobaslinn. Samal päeval me sinna siiski ei jõudnud, sest nagu öeldakse - inimene mõtleb, aga jumal juhatab. Pisut kiiva hakkas asi kiskuma juba siis, kui Aivar kindlas usus matkateed oli valinud. Nimelt ei uskunud ta mitte üks raas olemasolevaid paberkaarte ega ka Google'is olevaid tänavavaateid ja väitis kaljukindlalt: "siit PEAB tee minema, mis siis et kaartidelt ma seda ei leidnud". Oo jaa. Nii me siis lükkasime ja turnisime oma ratastega 30+ kraadises palavuses mööda kiviseid ja vihmadest uhutud kitseradu, Kura jõgi meist kuskil vasakul ja südames lootus lõpuks kuhugi välja jõuda. 

Jõudsimegi, aga mitte väga kaugele. Turnides järjekordsest künkast üles, saime lõpuks jõe enda nägemisulatusse ja seal teisel kaldal paistis ka väike küla. Meiepoolsel kaldal karjatasid mehed lehmi. Tegelikult karjatasid lehmad ennast ise, mehed istusid niisama ainsa puu all varjus. Ja siis käis kõva pauk! Juppideks oli lennanud Aivari rattarehv, mitte sisekumm, vaid välimine. Nüüd oli selge, et edasi ei lähe me kohe mitte kuidagi, vaja on uut rehvi.

 

Samad karjused olid lahkelt nõus meid aitama. Ainuke koht, kust rehvi oleks võimalik saada, pidi olema Thbilisi turg. Seega oli vaja tagasi minna. Aivarile anti üks noorem mees teejuhiks kaasa ja nii nad Thbilisi poole maršutkaga kihutasid. Maršutkad asendasid busse, ametlikule maršutkale sai pileti osta putkast, mitteametlikul maksti aga kohe juhile. Meie ülejäänud jäime kohalikega puu alla aega surnuks lööma. Seal küpsetati lõkkel kala (rohkem küll tint, aga seegi ju kala), pakuti saia, tomatit - kõike, mis neil endil just oli. Ja loomulikult käis ringi ka tšatša, millest keelduda oli võimatu. Kui mingi asi otsa sai, käidi teisel pool jõge külast juurde toomas.

Õhtuks jõudis ka Aivar tagasi, õnneks koos rehviga. Järgmistest sündmustest ajalugu parem vaikib. Meile avati üle jõe mineva väikese silla värav, otsisime teisel pool küla sobiva laagriplatsi et raske päeva väsimus välja magada ja hommikul oma teekonda jätkata Uplistsikhe koobaslinna suunas.

Tee oli sõitmiseks hea, mälestused kitserajast hakkasid tasapisi ununema ja isegi palavus ei tundunud enam siis nii piinavana. Maapind oli kõikjal kõrbenud. Rohelised puukesed andsid natuke kuivanud ümbrusele värvi. Vanad niisutuskanalid täitsid kohati oma ülesannet - mingi vesi seal voolas kuni järjekordse katkise kohani. Lehmad jalutasid vabalt ringi ja kogunesid niisutuskanalite lagunenud kohtade juures. Nemad teadsid täpselt, kust juua saab.

Uplistsikhe koobaslinn on Gruusia üks vanimaid loodud asustusi ja nüüdseks saanud peamiseks vaatamisväärsuseks. Seda ajaloomälestist, millel on muuseumi staatus ja mis on samuti UNESCO kaitse all, nimetatakse ka Gruusia Petraks. Veel tõlgitakse selle nime kui "Jumala kindlus". Koobaslinn on liivakivisse raiutud kaljuse mäekülje sisse, igal ruumil on oma ülesanne - on köök ja elutuba, altariruum, kivisse raiutud veehoidlad-kaevud koos kanalitega. Aga tänaseni nuputavad ja vaidlevad arheoloogid nii mõnegi ruumi ja uuristuse funktsiooni üle. Linn loodi juba enne kristuse-aega ja selle kõrghetk sai läbi kuskil aastal 300 pkr. Samas aga lahkusid sealt  viimased elanikud mõnede andmete põhjal alles 1920. aastatel. Varasemast 700-st ruumist ja hoonest on tänaseks säilinud vaid 150.

Matka neljandal päeval jõudsime Borjomi rahvusparki. Borjom-Kharagauli rahvuspark on esimene vabas Gruusias loodud rahvuspark (1995. a). Omasuguste seas on see üks suuremaid, selle kogupindala on üle 104 tuhande hektari (1,5% kogu riigi territooriumist). Pargis on matkajatele üle kümne erineva pikkusega raja koos puhke- ja telkimiskohtadega, varjualuste ja lõkkeasemetega. Rajad on nii jalgsi liikujatele kui ratastel, või kas või hobustel.

Aivar ja Reet olid meile pargis plaaninud ühepäevase jalgsimatka. Rahvusparki sisenemine ja hiljem ka väljumine oli vaja keskuses registreerida. Lihtsalt et keegi metsas kaduma ei läheks. Meie matkapäev venis kavandatust pikemaks, aga terve päev uitamist tasus ennast kindlasti ära. Loodus on seal ilus. Teele jäid suured metsad ja kaunid aasad. Kohati tekkis täiesti kodune tunne, oleksime nagu Eestimaal olnud. Kui aga üles mäeharjale saime, siis tõepoolest, mäed on seal kõvasti kõrgemad ja suuremad. Tagasi keskusesse jõudsime pea-aegu pimedas ja nii lubatigi meil lahkelt  maja rõdul ennast ööseks sisse seada.

Gruusia loodus on kaunis ja avastamist väärt. Juba ainuüksi järvi, mis igaüks on täiesti omanäoline ja teistest erinev, on üle tosina ja reisi sihtkohtadena soovitatud külastada. Meid ootas järgmisena Tabatskuri järv, vulkaaniline mägijärv, 1991 meetri kõrgusel merepinnast. Et mäkketõusu vaevasid vähendada, optimeerisime üht osa teekonnast: sõitsime vana elektrirongiga, kukuškaga ja siis kauplesime ennast koos ratastega veoka kasti. Nii jõudsime väiksema vaevaga Tskhratskaro mäekurule (no proovige seda nime välja öelda).

Kõrgus on kurul umbes 2000 meetrit merepinnast. See on ka piir kus miski enam põlvest kõrgemale ei kasva. Aga vaated on seetõttu avarad ja kaunid. Kurul ootas meid kontrollpunkt kahe hambuni relvastatud patrullijaga, kes  meie dokumendid üle vaatasid. Korraks tekkis natuke kõhe tunne. Milleks või kelle jaoks nad seal olid, jäigi meile selgusetuks. Meie ohutus tehti kindlaks ja lubati edasi liikuda. Hoiatati ainult veel kurjade karjakoerte eest, mille järel Reijo relvastas ennast tee kõrvalt leitud pika ja jämeda prussiga - naisi oli vaja ju kaitsta ja meil oligi kohe julgem tunne. Mäenõlvadel liikusid lambakarjad ja nende valvurid, koerad, olid tõesti hirmuäratavad.. Paaril korral olime juba ringkaitseks valmis, kuid õnneks olid koerte peremehed läheduses ja nad kutsuti ära. Järveni jäi kurult pisut üle 10 kilomeetri.

Järgmistel päevadel võtsime suuna Türgi piiri ja Ahhalkhalaki poole, seejärel ootas ees veel Paskia järv, Kumurdo mägiküla ja Vardzia.

Kuidagi ei saa rääkimata jätta grusiinlaste külalislahkusest. See viimane on küll teada-tuntud tõde, aga kohapeal tunneb seda veel eredamalt. Külalistesse suhtutakse aupaklikult, aga kui saadakse teada, et tegemist on eestlastega, siis avaneb ühe ukse asemel kohe kümme. Grusiinid on uudishimulikud, jutukad ja võimaluse korral uurivad nad kiiresti, kust keegi on tulnud, kuhu minnakse. Nii juhtus ka meiega, Kohe, kui saadi teada et oleme Eestist, siis nad lausa pakatasid rõõmust - eestlane on grusiinile sõber.

Ükskord olime sõitmas läbi mingi küla. Igast majast ja aiast paistis vaesus - katused viltu ja lagunemas, mõni eluase meenutas rohkem koobast kui maja, aiad ümber kukkumas. Aga siis tehti meiega juttu ja kohe kutsuti pere juurde sisse. Tagaaiast võeti ilmselt pool porgandipeenart üles, et meile, külalistele pakkuda, tehti kiiresti kohvi ja otsiti välja kõige ilusamad kohvitassid, pakuti sooja piima. Vaevalt et sellel perel seda piima üleliia oli...

Siis, ühel päeval kui sadas korralikkult vihma, otsisime sobivat laagripaika kuid ei leidnud. Teele jäänud väikeses külakeses tagusid poisid staadionil vihmaga jalkat. Ja siis, kuuldes et vajame mingit platsi, aeti poisid kodudesse laiali et kallitele külalistele staadion laagriplatsiks jätta. Me ise arvasime, et mahume ikka kõik sinna, poisid poleks meid seganud, aga nii ei sobivat kohe kuidagi.

Ma ei tea, kuidas on täna elu-olu Gruusias, aga aastal 2011, kui seal käisime, paistis igalt poolt välja vaesus ja viletsus. Seda eriti maapiirkondades. Majad olid viletsad. Kütteks kasutati sõnnikust pätsikesi - puid pole mägedes ju kuskilt võtta. Sõnnikupätsidest olid laotud nii suured hunnikud kui ka aiad, majade vahel voolasid virtsaojad. Kõige õnnetuma mulje jättis meie reisil Kumurdo külake Javakheti platool.

Keset Kumurdo külakest on Kumurdo katedraal, Gruusia ühe vanima piiskoplinnuse tempel. Enamus samalaadsetest ehitistest on Gruusias püstitatud juba esimese milleeniumi ajal. Tänaseks on kahjuks aga paljud uhked ehitised kasvanud võssa, maha jäetud, unustatud ja lagunevad. Nii oli see ka Kumurdo katedraaliga ja Khertvisi kindlusega. Viimase olid hõivanud lehmad ja üks üksik eesel. 

Kumurdo küla lähedal oli aga üks teine küla, Apnia, ja täiesti maha jäetud. Ilmselt ei olnud seal kunagi keegi elanudki. Roostetanud sildist saime teada, et kõik külas olevad 50-70 maja on ehitatud EL abirahade eest. Majad olid kõik täpselt ühesugused, kahekorruselised neljakandilised ilmetud karbid. Mingis järgus sai aga raha otsa (või leidis muu kasutuse) ja nii ei olnud ükski maja lõplikult valminud. Mõned nendest olid siiski kasutuses, need millel katus peal - seal hoiti heina.

Mõnes külakeses oli olemas ka kauplus, tavaliselt vana roostetanud plekist soojak või muu õnnetu sara. Aga esmakauba sai sealt ikka kätte - kuivained, mõni konserv, jäätis, kohv ja KÜLM õlu. Ja kui müüjat parajasti kohal polnud, siis kallite külaliste jaoks otsiti ta kohe küla pealt üles.

Teejuhistena harjumuspäraseid viitasid loomulikult ei olnud. Nii mõneski kohas oli meil mägikülakesest väljumisel õige suuna leidmisega  päris keeruline. Ka küsimine ei toonud selgust kuna kohanimede väljaütlemine ei õnnestunud meil just kõige paremini. Aga päästis see, kui järgmise küla nimi ja ka kilomeetrid olid mõne osmiku seinale suurelt valge värviga kirjutatud. Abiks seegi.

Veel tahaksin ma rääkida Gruusia liiklusest. See on pöörane, metsik, hullumeelne. Reeglid ei kehti või pole neid lihtsalt olemas. Sõidetakse gaasipedaal põhjas. Kaherealisest tavalise laiusega teest suudavad grusiinid tekitada ühe silmapilguga kuuerealise. Oli raudtee ülesõidu koht ja tõkkepuud all ning rong kohe-kohe tulemas. Seisime seal ja jälgisime toimuvat. Tasapisi kogunesid autod mõlemale poole tõkkepuu taha ootama. Aga mitte üksteise taha vaid üksteise kõrvale, seni kui kogu tee laius oli sõidukeid tihedalt täis, mõlemal sõidureal muide. Ja teisel pool raudteed tõkkepuu taga täpselt samamoodi. Meie loogika järgi ei oleks sealt kohe kuidagi võimalik pärast tõkkepuude tõstmist mitte kellelgi liikuma hakata. Aga nad läksid! Nagu multikas. Tõmmati vist kõhud sisse, tehti ennast peenemaks ja mööda nad kõik üksteisest mahtusid. Ja ärge unustage signaalitamist! Kui keegi sõidab liiga aeglaselt, signaalita. Kui keegi sõidab liiga kiiresti, signaalita. Kui näed jalakäijat, signaalita. Kui sul on halb tuju (või hea), signaalita. Sellised on Gruusias liiklemiseks reeglid.

Põnevat vaatamist pakkusid veel meie teele jäänud sillad. Jõgesid, suuremaid ja väiksemaid, on Gruusia mägede vahel palju ja üle jõe on ju kuidagi vaja saada. Kaarekujulised kivisillad on seal ehitatud juba keskajal, mõned neist võetud ka riikliku kaitse alla. Sellised ehitised seisavad kindlalt veel sajandeid ja näevad väga uhked ja soliidsed välja. Nägime aga ka sildu, mis kohe kuidagi usaldust ei tekitanud - kulunud, narmendavad, vihma ja päikest näinud köitest vandid, laudiseks poolmädad lauajupid. Huhh! Ma valiksin jõe ületuseks ilmselt mõne muu viisi (jänes nagu ma olen).

Aivari reisikava kohaselt pidime liikuma ülevalt Javakheti platoolt pärast Kumurdo küla alla Vardziasse. Nagu ka matka alguses, ei olnud nüüd samuti teada, kas sinna mingi tee läheb... Kõrguste vahe 500 meetrit, laskumine 1750-lt 1250-le. Aga sihikindlus ja usk viivad eesmärgini. Tuleb muidugi mainida, et isegi kohalikud külaelanikud laitsid meie plaani maha ja kinnitati, et sellist suunda minnes pole tõesti sinna teed. Aga Aivar ei jätnud asja katki! Mis meilgi üle jäi, järele talle. Sihti sirgelt hoides hakkas aga lõpuks paistma platoo serv. All, kaugel-kaugel, nägime Kura jõge ja Vardziat. Aivar leidis ka kiviklibuse raja otsa, mis platoo servalt alla vonkles. Tubli, Aivar! 

Vardzia on Kura jõe kaldakaljusse raiutud koobasklooster ja -linn, ehitatud juba 12. sajandil kindluseks. Sinna rajati ka klooster ja linna elanikke oli seal kõrgajal kuni 50000. Koobaslinna pikkus ulatus 900 meetrini, hooned kaldakalju sees läksid kuni 50 meetri sügavusele. 13. sajandil sai rajatis maavärinas kannatada. Täna on see üks Gruusia rahvuslikest kultuurimälestistest. Seal tegutsenud kloostrit peeti selle aja kohta üheks rikkamaks. Uuesti asus klooster koobaslinna 1999. aastal ja on tegutsev tänaseni.

Selleks ajaks kui olime jõudnud Vardziasse, vaevasid enamust meie pundis väiksemal või suuremal määral probleemid tervisega. Peamiselt olid need kõhuhädad. Kas oli selle põhjuseks kuskil söödud kahtlase olekuga hatšapuri (gruusia juustupirukas), puult nopitud imemaitsev vili, kehv kätepesu või siis ebanormaalne palavus koos kurnatusega, no kes seda teab. Aga vilets olek vaevas paljusid. Tsiteerime siis klassikuid: "ega me ei kurtnud, lihtsalt raske oli".

Ja siis jõudsime oma teekonnaga Bathumi, vaid mõne kilomeetri kaugusele Türgi piirist, Gruusia puhkuse ja sadamalinna Musta mere ääres. Selles linnas OLI mida vaadata - omapärase arhitektuuriga hooned, meri, ainuke jupike jalgrattateed Gruusias (sel ajal), kuulsad tantsivad purskkaevud õhtusel linnaväljakul ja veel palju muud. Lisan siia mõned Bathumi linnas tehtud piltidest.

Bathumiga sai meie jalgrattamatk läbi. Ladustasime oma rattad reisirongi kupeesse, ennast samuti ja suundusime Thbilisi poole. Jäi veel üks päev, kus kolada mööda pealinna tänavaid, siis minna lennujaama ja tagasi koju. Päris ladusalt kõik siiski ei läinud. Aga sellest pisut hiljem.

Thbilisi linn ise on väga erinäoline, uhkus ja toretsemine on kõrvuti vaesuse ja lagunemisega. Südalinnas Kura jõe kohal kaarduvast kaunist klaasist rahusillast on kindlasti kõik kuulnud või kuskil pilti näinud. Linn ise asub küngastel, vanalinna osas on majakesed tihedalt üksteise kõrval. Linnas võib leida nii muistseid templeid kui kaasaegseid ja moodsaid hooneid, kristlikud pühakojad on kõrvuti islamiusulistega.

Meie ühe päeva sisse Thbilisis pidi mahtuma kindlasti väävlisaunas käik ja tehtud see ka sai. Thbilisi on oma nimegi saanud seal leiduvate soojaveeallikate järgi  - vanagruusia keeles "tpili" on "soe". Kui ausalt öelda, siis mulle need saunad kustumatut muljet küll ei jätnud. Täiesti tavaline turistilõks. Saunahooned, need ümmargused kuplid ja kogu ehitis oli väga äge! Kõik see väärib tähelepanu ja säilitamist. Aga saunaskäik ise, see teenus, oli täiesti tavaline. Ligunesid pisut kuskil soojas vees, siis visati sind seebivahuga üle, nühiti veidi (see pidi massaaž olema) ja oligi kõik.

Künkal linna kohal kõrgub uhke gruusia ema kuju - Kharthlis Deda. Skulptuur püstitati juba 1958. aastal Thbilisi linna 1500-ndaks sünnipäevaks. Nagu nõuka-aegadele kohane oli, siis kuju tehti võimas ja suur, 50 meetrit kõrge. Aegade jooksul on kuju mitmeid kordi pisut muudetud. Algselt oli see puidust, siis asendati see alumiiniumiga, rahvarõivais naise langetatud pea tõsteti püstiseks ja lisati loorberipärg. Naise vasakus käes olev veinikauss ootab sõbralikke külalisi, paremas käes olev mõõk on aga hoiatuseks vaenlastele. Muljetavaldav, mulle see kuju meeldis. Üles kuju juurde sai sõita köisraudteega. Meie aga jäime pisut hiljaks, tööpäev oli just lõppenud, ja pidime omal kõrgustesse ronima. Tee sinna viis aga läbi vanalinna osa ja kindlusemüüride kõrvalt ja see teekond oli ka väga tore.

Kätte jõudis õhtu ja nüüd jäi meil teha veel üks sõit, vaja oli võtta jalgrattad ja sõita lennujaama. Kuid siis hakkas sadama, järjest tihedamalt ja rajumalt. Kohalikud ütlesid, et ennustati tugevat tormi ja sadu. Nii ka läks. Varsti olid tänavate asemel kiirevoolulised jõed, taevas müristas ja kolistas, päevast sai järsku öö. Täiesti mõeldamatu oli minna jalgratastega sõiduteele autode vahele, see oleks puhas enesetapp olnud. Ja uskuge või mitte, me sõitsime lennujaama liinibussiga! Bussijuht andis meile aega paar minutit (sõidugraafikust pidi kinni pidama) ja vabad käed enda ja rataste paigutamiseks. Lõpuks olime me kõik seitsmekesi oma jalgrataste ja kottide-kompsudega läbisegi suures külakuhjas bussi tagumises osas, kes all, kes peal, kes püsti, kes pikali. Tagumine uks pandi kinni, see osa oli nüüd "kallite külaliste" jaoks reserveeritud. Raju sõiduga läbi väljas kõmiseva tormi jõudsime tervelt lennujaama. Me olime valmis ükskõik mis raha välja käima selle sõidu eest, aga bussijuht keeldus kategooriliselt, see olevat kingitus külalistele. Selline on grusiinlaste külalislahkus! Gruusia võttis meid vastu veinipokaaliga!

Aitäh Reedale ja Aivarile ilusa matka eest!

Jalgrattamatk Rügeni saarele /2010. a juuli/

Sellest hetkest said alguse minu jalgrattamatkad.

Juhtus see arvatavasti 2010. aasta alguses ühel ilusal talvepäeval, kui mulle helistas Reet ja kutsus kaasa jalgrattamatkale, mille nad Aivariga olid suveks ette valmistanud. Ma kõhklesin ikka kõvasti, sest kuigi ma jalgrattaga sõita ikka oskasin, ei olnud minu seniste sõitude pikkus veel üle 10 kilomeetri läinud. Aga kui teised saavad, siis miks mina ei peaks saama? Kange tahtmine oli kuskile minna, jalgsimatk oli korraks proovitud, see kohe kuidagi ei istunud, katsetaks seekord siis teisiti.

Reedal ja Aivaril oli plaan minna juulikuus seitsmese pundiga kolmeks nädalaks Saksamaale ja Rügeni saarele, et teha sellele ratastega ring peale.

Rügeni saar asub Läänemere lõunarannikul ja on Saksamaa suurimaid saari. Saar on tuntud nii oma luksuslike puhkusekohtadega kui ka kauni ja hästi säilinud puutumatu looduse poolest. Saarel on valged liivarannad, kõrged lumivalged kriidikaljud, armsad külakesed ja muidugi rahvuspargid.

Matka alustasime neljarattalisega, Priidu autoga, kus meie kaherattalised kenasti taha kärusse sätitud. Esimeseks sihtpunktiks oli Ventspils, et sealt siis jõuda laevaga Lübeckisse Travemündesse. Auto jätsime Ventspilsi sadamasse meie tagasitulekut ootama. Pisikesi muremõtteid see küll tekitas (linnas ei leidunud ühtki valvega parklat) ja tuli loota heale õnnele, et tagasi jõudes leiame auto samas seisus nagu lahkudes.

Laev ei olnud reisi- ega kruiisilaev, vaid mõeldud rohkem autodele. Enamus reisijatest olid rekkajuhid, kelle jaoks oli see mugav viis vältida sel ajal kohati ohtlikke ja tülikaid Poola teid. Huvitav oli jälgida, kuidas rekkad laevale sätiti. Esimene masin suunati oma kohale, selle kõrvale manööverdas järgmine, ülitäpselt, kahe auto vahe vaevalt paarkümmend sentimeetrit. Juht pääses välja ainult kõrvalistuja uksest. Siis järgmine, siis järgmine ja lõpuks oli laev tihedalt masinaid täis nagu silgud pütis. Uskumatu vaatepilt! 

Seadsime oma seltskonnaga ennast sisse laeva ainukeses pisikeses baaris, kus niisama vedelesime või ajasime rekkajuhtidega juttu. Muud ajaveetmise võimalused laevas puudusid. Rekkajuhid suhtusid jalgratturitesse pisut üleolevalt ja nimetasid neid elundidoonoriteks. Lootsime, et teedel sõites on nad meiesuguste vastu pisutki leebemad. Ööks laotasime oma madratsid samasse baari laiali, sest lamamistoolidel polnud võimalik magada ja kajuteid me ei võtnud. Pärast kaht ööd ja üht üüratult pikka päeva (mitte midagi ei olnud teha), jõudsime Lübeckisse. Ja siis algaski rattamatk, suund Rügeni saare poole.

Saarele jõudmiseks kulus meil viis päeva. Sõitsime läbi Grevesmühleni, Wismari, Warnemünde, läbi Darßi poolsaarel asuva Vorpommersche Boddenlandschafti Rahvuspargi ja jõudsime lõpuks Straslundi. Meelde on jäänud rahulikud rattateed (meil veel sel ajal neid polnud), muinasjutulised majakesed ja pitsilised kirikud kõrvuti nõuka-aega meenutavate ehitistega (ikkagi vana Ida-Saksa ala), linnaväljakul peetav potilaat ja lumivalge liivaga rand. Potilaat jäi Reedale südamele, sest võimalus korral oleks ta ilmselt kogu seal leiduva kraami kaasa võtnud.

Enne reisi algust manitseti meid Saksamaal mitte telkima metsikult, sest selles suhtes pidid sakslased väga karmid olema ja reeglite rikkujatele suuri trahve määrama. Eriti ettevaatlikud pidime olema öökulli märkidega aladel - öökull tähistab Saksamaal rahvusparki või muud sarnast kaitseala. Aga nagu ikka elus juhtub, olime sunnitud mõned korrad neid reegleid rikkuma. Esimest korda oli see Darßi poolsaarel rahvuspargis, kus olime sunnitud telkima rahvuspargi alal metsa all. Läheduses oli küll kämping, kuid registratuurist me seal kaugemale ei jõudnud, sest sealne asjade korraldaja oli purupurjus ja kontaktivõimetu, dušširuumid lukus ja telkimiseks sobivaid kohti me ka ei leidnud. Aga lõppes kõik õnneks hästi ja pargivahtidele me vahele ei jäänud.

Ilmad oli südasuvised ja ülipalavad, paljudel päevadel tõusis temperatuur üle 30 kraadi. Saime vahel ka natuke vihma, aga rohkem on meelde jäänud ikka palavus. Nii me siis higistasime ja väntasime aga edasi mööda külakeste munakividest teid, vahelduseks mõni betoonplokkidest (jäänused sõjaajast) või  kruusane põldudevaheline rada, otsisime jahutust järvedest või puude varjus puhkusest.

Lõpuks jõudsime Straslundi ja Rügenbrücke silla juurde. Sild on uhke. Valmis sai see 2007. aastal ja on üle 4 kilomeetri pikk (kui mul ikka õiged andmed on leitud). Ja siis - tere tulemast Rügenile. 

Saarele ringi tegemiseks läks meil kokku viis päeva. Alustasime Altefähr'st ja Ralow'st, aina päripäeva edasi läbi Bergen'i, Kap Arkona Juliusruh'sse ja siis Jasmundi Rahvusparki. Jasmundi Rahvuspark asub saare samanimelisel poolsaarel ja on kuulus omanäoliste kriidikaljude poolest. Lumivalged kaljud küündivad merepinnast kuni 161 meetri kõrgusele. Kahjuks saab sellest ilust kõige parema pildi siiski mere poolt, kaldalt varjavad vaadet suured pöögimetsad, mis samuti on rahvuspargi osa.

 

   

Meelde on jäänud ka Prora, kus asus (asub) natsi-saksa ajal 1939. aastal valminud kolossaalne hoonete kompleks, millest plaanide kohaselt pidi saama suursugune puhkekoht saksa rahvale. Kogu rajatis on üle 4 kilomeetri pikk ja paikneb paralleelselt imekauni valge liivaga ranna-alaga. Kavandatud asi aga kunagi päris valmis ei saanudki ja puhkekohana pole see eales kasutuses olnud. Pärast II maailmasõda kasutas neid hooneid nõukogude armee, hiljem Ida-Saksa armee. Meie matka ajal oli see koht maha jäetud ja suhteliselt armetus seisus. Mõnede andmete põhjal on tänaseks osad hooned renoveeritud ja kasutusel majutuskohtadena, apartementidena, kuid päris kindlalt seda väita ei julge.

Meie teele jäi veel Jasmundi rahvuspark oma ürgsete puudega, mis tekitasid päris kollimetsa tunde, uhke Graniz'i Jahiloss ja Göhren, kus liikus endiselt vana auruveduriga rong Roland. Veel mõned kohad siin ja seal ja jõudsimegi tagasi Straslundi - ring Rügeni saarel lõppenud. Ees ootas veel sõit Lübeckisse ja laev, et jõuda Ventspilsi ja siis koju. Tagasiteel laevas saime tunda päris korralikku tormi, mis jättis enamuse reisijatest oma kajutitesse merehaigust põdema. Aga Ventspilsi me jõudsime ja Priidu autogi ootas meid tervena samal kohal, kuhu ta jätsime.

Läbi sai see rattamatk, kolm nädalat ja kokku pisut üle 800 kilomeetri ratastel, saadud päris korralikult palavust, natuke vihma, pooled ööd telkimisega kämpingutes ja pooled kuskil mõnusas kohas metsikult. Tuleb mainida, et Aivaril oli eriti hea nina ilusate ja põnevate metsikute ööbimiskohtade leidmisel.

Kõige tipuks jäi tunne, et matka jalgrattal teeks kaasa veel ja veel. Aitäh reisikaaslastele!