Saaniga Soomes Põhja-Savos /2008. a veebr/

2008. aasta veebruaris avanes võimalus minna koos töökaaslastega Soome mootorsaani matkale. Miks selline valik? Põhjus lihtne - preemiaks saadud viis talvist puhkepäeva tuli kuidagi sisustada. Miks Soome ja mootorsaaniga? Ka lihtne - meist enamuse jaoks ei olnud suusad just unistuste liikumisvahend, aga mootorsaanist ei teadnud samas mitte keegi mitte midagi, keegi meist ei olnud sellist asja varem proovinud. Ja õiglane oleks võtta ette midagi sellist, kus oleksime kõik võrdsed. Nii et proovime. Ja see proovimine oli proovimist väärt. 

Esmalt pidime jõudma Tahko suusakeskusesse, mis asub Helsingist umbes 450 kilomeetri kaugusel kirdes. Seal ootas meie matkajuht, et viia meid 300 kilomeetri pikkusele saanisõidule läbi talvise ja lumme uppunud metsade, lagendike ja järvede, et kolme päeva pärast saabuda Tahkosse tagasi.

Ja nii see algas. Kõigepealt riiete valik: soe kombekas, saapad, alusmüts, kindad, kiiver ja prillid. Siis instruktaaž kuidas peame käituma, mida võime teha ja mida mitte ja lõpuks kinnitasime allkirjaga, et vastutame ise kõige eest. Mille eest ja miks, ega seda päris hästi aru ei saanudki. Aga ju siis oli nii vaja.

Seejärel viidi meid mootorsaanide juurde, igaühele oma. Minutiga näidati ära, mis nupp masinal mida teeb (see läks hetkega meelest) ja antigi roheline tuli sõiduks. Nagu muuseas küsiti veel, kas meil kõigil ikka juhiload on olemas.

Esimesed viis meetrit saaniga olid kohutavad! See tõmbles, suri välja, pistis kihutama või ei liikunud üldse edasi. Aga varsti saime asjale pihta ja kõik hakkas sujuma. Võtsime haneritta, matkajuht oma saaniga ees ja meie igaüks omaga tema järel.

Mootorsaanidega liikumiseks on Soomes kindlad reeglid, rikkumiste eest on trahvid suured. Sõita tohib ainult selleks määratud ja tähistatud radadel. Sõiduteedel on sõitmine rangelt keelatud, suusaradadel samuti. Igal ristumisel teedega ja teiste radadega on paigaldatud liiklusmärgid, tavaliselt peab mootorsaan teed andma. Ei mingit rallitamist ega mööda kihutamist! Ainult siis, kui meie rada läks elektriliinide alt, lubati pisut rohkem gaasi anda.

Oma teekonnal nägime kaunist talvist Soome loodust, muinasjutulisi lumiseid puid, talveunes järvi. Aga loomulikult ei sattunud meie teele mitte ühtegi looma - sellise lärmi eest, mida mootorsaan teeb, põgeneksid isegi lumehelbed puu taha, kui vaid saaksid. Päeva lõppedes, pärast 100 kilomeetri pikkust lärmi, karjusime me isegi üksteise peale, me olime kurdistunud.

Lõpuks sai aga kolm päeva mootorsaaniga sõitu läbi. Proovimine tasus ennast tõesti ära! Üldiselt on see masin küllaltki ohutu. Kui juhtubki et mingil põhjusel külili vajud, lülitub masin ise välja. Kõige hullem asi on see, kui sa ei pääse omal jõul masina alt välja, sest lund on palju, masin raske ja riided seljas paksud ja kohmakad. Või jääb saan kuhugi kinni ja jälle, masin on raske ja üksi seda välja tirida ei jõua... nagu juhtus meie matkajuhiga.

Kas ma läheksin veel sellisele retkele? Ma ei tea, võib olla. Füüsiliselt on taoline sõit päris kurnav, kolmandaks päevaks mul käed, eriti sõrmed, värisesid pingutusest, gaasi hoida oli päris keeruline. Ka kohutav lärm jääb miinus-poolele. Aga ikkagi oli huvitav ja tore.

Bussiga Albaaniasse /2007. a juuli, august/

2007. a suveks oli Tallinna Matkalubil tehtud plaan sõita bussiga läbi Poola, Serbia, Montenegro Albaaniasse ja siis Aadria mere äärt mööda tagasi koju, kokku kolm nädalat. Buss oli liikumiseks punktist A punkti B, vahepeatustes oli aga kavas teha 1-2 päevaseid jalgsimatku, ööbimine telkides, toidu eest pidi iga reisiseltskonna "pottkond" ise  hoolitsema.

Selle reisi esimene matk oli Poola ja Slovakkia piiril Tatra mägedes Rycy tippu, kõrguseks seal üleval soliidsed 2499 meetrit. Minu eelnev kogemus mägedega piirdus Eestimaa kõrgeima 317 meetriga, aga ehk on abiks seegi.

Matkapäeval oli ilm ilus, päike paistis, soe. Hästi märgistatud rada oli alguses tasasem, aga mida kõrgemale, seda kivisemaks ja järsemaks läks. Ühes kohas olid ronimisele abiks pandud ka ketid ja köied. Viimasel osal rajast hakkas korralik tõus. Enne tippu vaatasin hetkeks tagasi alla (see ei olnud tark tegu), sest siis tuli hirm - altpoolt ei paistnus enam see kivinukk, kuhu äsja mu jalg oli toetunud. Aga no mida tahta Munamäe-kogemusega inimeselt... Edasi sundis mind minema ainult see, et samale teekonnale olid mäele tulnud terved perekonnad koos väikeste lastega, soliidses eas prouad-härrad ja kõik said suurepäraselt hakkama. Piinlik oleks olnud välja näidata, et ma kardan. Seega, roni!

Aga üles jõudes tasuti kogu nähtud vaev. Mäed on kaunid ja lummavad! Kivised mäetipud, nende vahel varjulisemates kohtades väikesed valged lumelaigud. Madalamal olid mäeküljed  veel rohelised, kõrgemal ei kasvanud enam midagi, piir umbes kahe kilomeetri kõrgusel. Mägedel on kuidagi teistsugune mõju. Sa tunned, kui väike ja väeti on inimene looduse ees.

Kuidas laskumine oli, seda ma enam ei mäletagi. Jalad olid väsinud, põlved valutasid, aga tunne oli mõnus.

Mõne päeva pärast jõudsime Montenegrosse. Meenub Tara kanjon, Biogradska Gora ja Durmitori rahvuspark. Neis kahes viimases oli pikem peatus. Biogradska Gora rahvuspargi ala ei ole eriti suur. Meelde on  jäänud kõrgete ja sirgete puudega metsad ja ilusad mägiaasad väikeste veesilmadega.

Seiklusi pakkus ka Durmitor. Rahvuspargi keskusest suundusime üles mägedesse, et jääda paariks ööks telkima väikese mägiallika lähedale enam-vähem tasasele platsile, kuhu mahtus ehk kümmekond telki.

Laagrisse jõudsime õhtupoole. Kiirelt telgid üles, natuke näksi nälja peletamiseks ja ruttu esimesele matkale - jääkoopasse, Ledena Pecina'sse. Kaugemal paistsid tumedad pilved ja kostis ka mürinat. Pisut oli kahtlusi, et kas jõuame koopas ära käia või jääme äikese kätte. Mägedes on äike päris hirmutav. Aga kõik läks hästi - must pilv liikus küll lähemale, siis jälle kaugemale, aga meieni ei jõudnudki.

Ka koobas sai nähtud ja seeski käidud.  Koopa ava oli järsu mäekülje peal, sisse laskuda tuli köie abil, umbes 20 meetrit. Koobas ise oli pigem väike, ehk 30x30 meetrit. Sees oli külm, jääsambad nii üleval kui all, seega nimi oli koopal ausalt saadud.

Eks matkajad teavad, kui oluline on teekonnal vesi. See suvi oli aga erakordselt kuiv ja laagri läheduses olevast allikast ei olnud palju alles, ainult porine plats. Tavalistel suvedel andvat see isegi järve, või vähemalt suurema lombi või tiigi mõõdu välja. Sealt käisid joomas ka mägedes karjatatavad lambad. Karjuse hütt paistis meie laagriplatsist. Nende karjuste käest ostsime järgmisel päeval ka lambajuustu, millest said õhtuks kõik päris korraliku kõhutõve. Aga ehk oli selles oma osa ka allikaveel... Õnneks ei vajanud keegi kohalike meedikute abi, vaid sai leevendust ja ravi lonksust kangemast kraamist, kui olime kolmandal päeval alla rahvuspargi keskusesse tagasi jõudnud.

Üleval laagris olles oli meil ka väike ehmatus. Teisel ööl äratas magajaid üles veider hääl. Unisena liigitasime esmalt selle järjekordseks äikese kõminaks. Kui käis aga uus kärakas ja siis veel üks, saime aru, et tegu maisema asjaga - need olid püssipaugud. Kaaslane, kes parajasti öist käiku kivi taga toimetamas oli, arvast et järgmisena saab ta peotäie haavleid sinna pehmesse kohta. Kiiresti varjulisse telki tagasi! Hommikul tuli aga juhtumile selgitus - karjased kaitsesid oma lambaid huntide eest. Hea, et me huntidest varem midagi ei teadnud!

Kõige kaugem punkt kodunt oli sellel reisil Albaanias. Esmamulje saime kohe piiri ületusel - vaene, räpane, korratu maa ja hullumeelne liiklus. Teeääred olid ühtlase kihina kõikvõimaliku prügi all. Teedel liikus igas vanuses ja olekus sõidukeid. Enamusele ei osanud tegelikult vanust pakkudagi. Sõideti nii kuidas keegi heaks arvas, saatjaks pidev tuututamine. Ainult mõnel üksikul neljarattalisel puudusid jäljed lähimast kokkupuutest teise neljarattalisega, kõik nad olid vähem või rohkem lömmis.

Ei tekkinud mingit soovi Albaaniasse kauemaks jääda kui vajalik! Võib olla on tänaseks, 15 aastat hiljem, olukord muutunud?

Õhtuks jõudsime Tiranasse. Ööbisime kus saime. Kes kauples kuidagi endale hotellitoa, kes loa ööbida telgiga hotelli tagahoovis. Hilisõhtune jalutuskäik linna süvendas veelgi senist vaesuse ja armetuse muljet. Mööda tänavaid kõndida oli keeruline: sel kellaajal kui meie lapsed näeksid juba und, saadeti seal väikesed ilmakodanikud tänavatele kerjama. Ühel poisil puudusid jalad, aga liikus ta ääretult kiiresti ja osavalt! Tema eest kõrvale põigelda ja eest ära minna oli raske. Aga kõiki ei olnud ju võimalik aidata! Ja mis abi on mõnest sendist?

Järgmisel päeval jalutasime Tirana kesklinnas. Uhked hooned ja ausambad kõrvuti tänavakauplejatega. Igal majal, platsil, postil ja ka autodel lehvis punane albaania lipp. Tänavatel aga kaubeldi kõigega. Kõige rohkem tekitasid võõrastust kanade müüjad. Kanade jalad olid kinni seotud ja mees hoidis korraga nelja kuni kuut kana jalgupidi käes. See tegi kanad vist uimaseks. Ostja võis valida endale meeldivaima kana välja, see veristati sealsamas tänaval ja värske liha oligi käes. Sulgedest kitkumine ja muud vajalikud protseduurid tuli vist ostjal endal teha.

Lõpuks algas tagasisõit läbi Montenegro, Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia, Slovakkia ja peatustega sellele teele jäänud ilusates kohtades - Sveti Stefan, Budva, Kotor, Dubrovnik, Slovensky Raj. Viimasesse ei soovita minna neil, kes vähegi kõrgust kardavad. Kui aga julgust jagub, siis muljed saate vägevad!

Kuidas kõik algas /2006. a september/

Elu on täis juhuseid. Minu jaoks algas kõik aastal 2006, kui seesama juhus viis mind kokku inimestega, kes igal võimalusel rändasid ringi küll jalgsi, küll jalgratastel, küll Eestimaal või kaugemal ja kutsusid ka mind endaga kaasa. Esimesed matkad olid Tallinna Matkaklubi organiseeritud. Täna on matkade  eestvedajaks saanud Hillar.

Sel ajal ei teadnud ma matkamisest mitte midagi, pidasin seda päris ekstreemseks ettevõtmiseks ja matkajaid omamoodi kiiksuga tegelasteks. Ega ma nüüdki palju targem ei ole, aga matkamisest, peamiselt jalgrattal, on saanud minu jaoks päris meeldiv viis mööda ilma rännata, paljudest inimestest nende aastate jooksul aga head kaaslased ja sõbrad. Loodan, et ka mina olen teiste jaoks vähemalt talutav seltsiline olnud. 

Matku on kogunenud nüüd juba omajagu, igal aastal üks pikem retk kaugemale ja lisaks lühemad rännakud Eestimaa pinnal.

 

Ja nii ma otsustasingi meenutada seda mis olnud ja jätkata sellega mis tulemas. Aga et ennetada nende matkalugude kohta võimalikku saabuvat kriitikat, siis mainin kohe, et mälestused muutuvad aasta-aastalt ebatäpsemaks, reisijuhti ärge palun järgnevatest lugudest otsige ja reisifännide lemmikumate sihtkohtade Top10-sse ei mahu ilmselt neist kohtadest ükski. Minu jaoks on aga kõik need matkad-reisid olnud armsad, huvitavad ja põnevad.

 

Minu esimene matk oli kahepäevane jalgsiretk Kurksesse. Eelnes sellele paar nädalat korralikku pabistamist (kas saan hakkama, kas jõuan, kas suudan) ja mööda poode tormlemist, sest varustust polnud mul olemas ju mingit. Lõpuks sai kõik vajalik, alates saabastest ja seljakotist ja lõpetades kruusi ja lusikaga, ostetud.

Matka algus oli kuskil väikeses raudteejaamas Keila ja Vasalemma vahel. Sealt edasi mindi juba jalgsi Kurkse poole, puhkepaus Harju-Madise Mattiase kiriku juures. Päeva pikkuseks kujunes vist 15-20 km. Ööbisime telkides mere ääres ja järgmisel päeval suundusime tagasi.

 

Pidasin matkal vastu, muljed olid head ja nii olin rõõmuga  valmis järgmisel aastal kaasa tegema bussireisi läbi Poola, Slovakkia, Serbia, Montenegro ja vahepeatustes tehtavatel jalgsimatkadel.