2007. a suveks oli Tallinna Matkalubil tehtud plaan sõita bussiga läbi Poola, Serbia, Montenegro Albaaniasse ja siis Aadria mere äärt mööda tagasi koju, kokku kolm nädalat. Buss oli liikumiseks punktist A punkti B, vahepeatustes oli aga kavas teha 1-2 päevaseid jalgsimatku, ööbimine telkides, toidu eest pidi iga reisiseltskonna "pottkond" ise hoolitsema.
Selle reisi esimene matk oli Poola ja Slovakkia piiril Tatra mägedes Rycy tippu, kõrguseks seal üleval soliidsed 2499 meetrit. Minu eelnev kogemus mägedega piirdus Eestimaa kõrgeima 317 meetriga, aga ehk on abiks seegi.
Matkapäeval oli ilm ilus, päike paistis, soe. Hästi märgistatud rada oli alguses tasasem, aga mida kõrgemale, seda kivisemaks ja järsemaks läks. Ühes kohas olid ronimisele abiks pandud ka ketid ja köied. Viimasel osal rajast hakkas korralik tõus. Enne tippu vaatasin hetkeks tagasi alla (see ei olnud tark tegu), sest siis tuli hirm - altpoolt ei paistnus enam see kivinukk, kuhu äsja mu jalg oli toetunud. Aga no mida tahta Munamäe-kogemusega inimeselt... Edasi sundis mind minema ainult see, et samale teekonnale olid mäele tulnud terved perekonnad koos väikeste lastega, soliidses eas prouad-härrad ja kõik said suurepäraselt hakkama. Piinlik oleks olnud välja näidata, et ma kardan. Seega, roni!
Aga üles jõudes tasuti kogu nähtud vaev. Mäed on kaunid ja lummavad! Kivised mäetipud, nende vahel varjulisemates kohtades väikesed valged lumelaigud. Madalamal olid mäeküljed veel rohelised, kõrgemal ei kasvanud enam midagi, piir umbes kahe kilomeetri kõrgusel. Mägedel on kuidagi teistsugune mõju. Sa tunned, kui väike ja väeti on inimene looduse ees.
Kuidas laskumine oli, seda ma enam ei mäletagi. Jalad olid väsinud, põlved valutasid, aga tunne oli mõnus.
Mõne päeva pärast jõudsime Montenegrosse. Meenub Tara kanjon, Biogradska Gora ja Durmitori rahvuspark. Neis kahes viimases oli pikem peatus. Biogradska Gora rahvuspargi ala ei ole eriti suur. Meelde on jäänud kõrgete ja sirgete puudega metsad ja ilusad mägiaasad väikeste veesilmadega.
Seiklusi pakkus ka Durmitor. Rahvuspargi keskusest suundusime üles mägedesse, et jääda paariks ööks telkima väikese mägiallika lähedale enam-vähem tasasele platsile, kuhu mahtus ehk kümmekond telki.
Laagrisse jõudsime õhtupoole. Kiirelt telgid üles, natuke näksi nälja peletamiseks ja ruttu esimesele matkale - jääkoopasse, Ledena Pecina'sse. Kaugemal paistsid tumedad pilved ja kostis ka mürinat. Pisut oli kahtlusi, et kas jõuame koopas ära käia või jääme äikese kätte. Mägedes on äike päris hirmutav. Aga kõik läks hästi - must pilv liikus küll lähemale, siis jälle kaugemale, aga meieni ei jõudnudki.
Ka koobas sai nähtud ja seeski käidud. Koopa ava oli järsu mäekülje peal, sisse laskuda tuli köie abil, umbes 20 meetrit. Koobas ise oli pigem väike, ehk 30x30 meetrit. Sees oli külm, jääsambad nii üleval kui all, seega nimi oli koopal ausalt saadud.
Eks matkajad teavad, kui oluline on teekonnal vesi. See suvi oli aga erakordselt kuiv ja laagri läheduses olevast allikast ei olnud palju alles, ainult porine plats. Tavalistel suvedel andvat see isegi järve, või vähemalt suurema lombi või tiigi mõõdu välja. Sealt käisid joomas ka mägedes karjatatavad lambad. Karjuse hütt paistis meie laagriplatsist. Nende karjuste käest ostsime järgmisel päeval ka lambajuustu, millest said õhtuks kõik päris korraliku kõhutõve. Aga ehk oli selles oma osa ka allikaveel... Õnneks ei vajanud keegi kohalike meedikute abi, vaid sai leevendust ja ravi lonksust kangemast kraamist, kui olime kolmandal päeval alla rahvuspargi keskusesse tagasi jõudnud.
Üleval laagris olles oli meil ka väike ehmatus. Teisel ööl äratas magajaid üles veider hääl. Unisena liigitasime esmalt selle järjekordseks äikese kõminaks. Kui käis aga uus kärakas ja siis veel üks, saime aru, et tegu maisema asjaga - need olid püssipaugud. Kaaslane, kes parajasti öist käiku kivi taga toimetamas oli, arvast et järgmisena saab ta peotäie haavleid sinna pehmesse kohta. Kiiresti varjulisse telki tagasi! Hommikul tuli aga juhtumile selgitus - karjased kaitsesid oma lambaid huntide eest. Hea, et me huntidest varem midagi ei teadnud!
Kõige kaugem punkt kodunt oli sellel reisil Albaanias. Esmamulje saime kohe piiri ületusel - vaene, räpane, korratu maa ja hullumeelne liiklus. Teeääred olid ühtlase kihina kõikvõimaliku prügi all. Teedel liikus igas vanuses ja olekus sõidukeid. Enamusele ei osanud tegelikult vanust pakkudagi. Sõideti nii kuidas keegi heaks arvas, saatjaks pidev tuututamine. Ainult mõnel üksikul neljarattalisel puudusid jäljed lähimast kokkupuutest teise neljarattalisega, kõik nad olid vähem või rohkem lömmis.
Ei tekkinud mingit soovi Albaaniasse kauemaks jääda kui vajalik! Võib olla on tänaseks, 15 aastat hiljem, olukord muutunud?
Õhtuks jõudsime Tiranasse. Ööbisime kus saime. Kes kauples kuidagi endale hotellitoa, kes loa ööbida telgiga hotelli tagahoovis. Hilisõhtune jalutuskäik linna süvendas veelgi senist vaesuse ja armetuse muljet. Mööda tänavaid kõndida oli keeruline: sel kellaajal kui meie lapsed näeksid juba und, saadeti seal väikesed ilmakodanikud tänavatele kerjama. Ühel poisil puudusid jalad, aga liikus ta ääretult kiiresti ja osavalt! Tema eest kõrvale põigelda ja eest ära minna oli raske. Aga kõiki ei olnud ju võimalik aidata! Ja mis abi on mõnest sendist?
Järgmisel päeval jalutasime Tirana kesklinnas. Uhked hooned ja ausambad kõrvuti tänavakauplejatega. Igal majal, platsil, postil ja ka autodel lehvis punane albaania lipp. Tänavatel aga kaubeldi kõigega. Kõige rohkem tekitasid võõrastust kanade müüjad. Kanade jalad olid kinni seotud ja mees hoidis korraga nelja kuni kuut kana jalgupidi käes. See tegi kanad vist uimaseks. Ostja võis valida endale meeldivaima kana välja, see veristati sealsamas tänaval ja värske liha oligi käes. Sulgedest kitkumine ja muud vajalikud protseduurid tuli vist ostjal endal teha.
Lõpuks algas tagasisõit läbi Montenegro, Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia, Slovakkia ja peatustega sellele teele jäänud ilusates kohtades - Sveti Stefan, Budva, Kotor, Dubrovnik, Slovensky Raj. Viimasesse ei soovita minna neil, kes vähegi kõrgust kardavad. Kui aga julgust jagub, siis muljed saate vägevad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar