Jalgrattamatk Rügeni saarele /2010. a juuli/

Sellest hetkest said alguse minu jalgrattamatkad.

Juhtus see arvatavasti 2010. aasta alguses ühel ilusal talvepäeval, kui mulle helistas Reet ja kutsus kaasa jalgrattamatkale, mille nad Aivariga olid suveks ette valmistanud. Ma kõhklesin ikka kõvasti, sest kuigi ma jalgrattaga sõita ikka oskasin, ei olnud minu seniste sõitude pikkus veel üle 10 kilomeetri läinud. Aga kui teised saavad, siis miks mina ei peaks saama? Kange tahtmine oli kuskile minna, jalgsimatk oli korraks proovitud, see kohe kuidagi ei istunud, katsetaks seekord siis teisiti.

Reedal ja Aivaril oli plaan minna juulikuus seitsmese pundiga kolmeks nädalaks Saksamaale ja Rügeni saarele, et teha sellele ratastega ring peale.

Rügeni saar asub Läänemere lõunarannikul ja on Saksamaa suurimaid saari. Saar on tuntud nii oma luksuslike puhkusekohtadega kui ka kauni ja hästi säilinud puutumatu looduse poolest. Saarel on valged liivarannad, kõrged lumivalged kriidikaljud, armsad külakesed ja muidugi rahvuspargid.

Matka alustasime neljarattalisega, Priidu autoga, kus meie kaherattalised kenasti taha kärusse sätitud. Esimeseks sihtpunktiks oli Ventspils, et sealt siis jõuda laevaga Lübeckisse Travemündesse. Auto jätsime Ventspilsi sadamasse meie tagasitulekut ootama. Pisikesi muremõtteid see küll tekitas (linnas ei leidunud ühtki valvega parklat) ja tuli loota heale õnnele, et tagasi jõudes leiame auto samas seisus nagu lahkudes.

Laev ei olnud reisi- ega kruiisilaev, vaid mõeldud rohkem autodele. Enamus reisijatest olid rekkajuhid, kelle jaoks oli see mugav viis vältida sel ajal kohati ohtlikke ja tülikaid Poola teid. Huvitav oli jälgida, kuidas rekkad laevale sätiti. Esimene masin suunati oma kohale, selle kõrvale manööverdas järgmine, ülitäpselt, kahe auto vahe vaevalt paarkümmend sentimeetrit. Juht pääses välja ainult kõrvalistuja uksest. Siis järgmine, siis järgmine ja lõpuks oli laev tihedalt masinaid täis nagu silgud pütis. Uskumatu vaatepilt! 

Seadsime oma seltskonnaga ennast sisse laeva ainukeses pisikeses baaris, kus niisama vedelesime või ajasime rekkajuhtidega juttu. Muud ajaveetmise võimalused laevas puudusid. Rekkajuhid suhtusid jalgratturitesse pisut üleolevalt ja nimetasid neid elundidoonoriteks. Lootsime, et teedel sõites on nad meiesuguste vastu pisutki leebemad. Ööks laotasime oma madratsid samasse baari laiali, sest lamamistoolidel polnud võimalik magada ja kajuteid me ei võtnud. Pärast kaht ööd ja üht üüratult pikka päeva (mitte midagi ei olnud teha), jõudsime Lübeckisse. Ja siis algaski rattamatk, suund Rügeni saare poole.

Saarele jõudmiseks kulus meil viis päeva. Sõitsime läbi Grevesmühleni, Wismari, Warnemünde, läbi Darßi poolsaarel asuva Vorpommersche Boddenlandschafti Rahvuspargi ja jõudsime lõpuks Straslundi. Meelde on jäänud rahulikud rattateed (meil veel sel ajal neid polnud), muinasjutulised majakesed ja pitsilised kirikud kõrvuti nõuka-aega meenutavate ehitistega (ikkagi vana Ida-Saksa ala), linnaväljakul peetav potilaat ja lumivalge liivaga rand. Potilaat jäi Reedale südamele, sest võimalus korral oleks ta ilmselt kogu seal leiduva kraami kaasa võtnud.

Enne reisi algust manitseti meid Saksamaal mitte telkima metsikult, sest selles suhtes pidid sakslased väga karmid olema ja reeglite rikkujatele suuri trahve määrama. Eriti ettevaatlikud pidime olema öökulli märkidega aladel - öökull tähistab Saksamaal rahvusparki või muud sarnast kaitseala. Aga nagu ikka elus juhtub, olime sunnitud mõned korrad neid reegleid rikkuma. Esimest korda oli see Darßi poolsaarel rahvuspargis, kus olime sunnitud telkima rahvuspargi alal metsa all. Läheduses oli küll kämping, kuid registratuurist me seal kaugemale ei jõudnud, sest sealne asjade korraldaja oli purupurjus ja kontaktivõimetu, dušširuumid lukus ja telkimiseks sobivaid kohti me ka ei leidnud. Aga lõppes kõik õnneks hästi ja pargivahtidele me vahele ei jäänud.

Ilmad oli südasuvised ja ülipalavad, paljudel päevadel tõusis temperatuur üle 30 kraadi. Saime vahel ka natuke vihma, aga rohkem on meelde jäänud ikka palavus. Nii me siis higistasime ja väntasime aga edasi mööda külakeste munakividest teid, vahelduseks mõni betoonplokkidest (jäänused sõjaajast) või  kruusane põldudevaheline rada, otsisime jahutust järvedest või puude varjus puhkusest.

Lõpuks jõudsime Straslundi ja Rügenbrücke silla juurde. Sild on uhke. Valmis sai see 2007. aastal ja on üle 4 kilomeetri pikk (kui mul ikka õiged andmed on leitud). Ja siis - tere tulemast Rügenile. 

Saarele ringi tegemiseks läks meil kokku viis päeva. Alustasime Altefähr'st ja Ralow'st, aina päripäeva edasi läbi Bergen'i, Kap Arkona Juliusruh'sse ja siis Jasmundi Rahvusparki. Jasmundi Rahvuspark asub saare samanimelisel poolsaarel ja on kuulus omanäoliste kriidikaljude poolest. Lumivalged kaljud küündivad merepinnast kuni 161 meetri kõrgusele. Kahjuks saab sellest ilust kõige parema pildi siiski mere poolt, kaldalt varjavad vaadet suured pöögimetsad, mis samuti on rahvuspargi osa.

 

   

Meelde on jäänud ka Prora, kus asus (asub) natsi-saksa ajal 1939. aastal valminud kolossaalne hoonete kompleks, millest plaanide kohaselt pidi saama suursugune puhkekoht saksa rahvale. Kogu rajatis on üle 4 kilomeetri pikk ja paikneb paralleelselt imekauni valge liivaga ranna-alaga. Kavandatud asi aga kunagi päris valmis ei saanudki ja puhkekohana pole see eales kasutuses olnud. Pärast II maailmasõda kasutas neid hooneid nõukogude armee, hiljem Ida-Saksa armee. Meie matka ajal oli see koht maha jäetud ja suhteliselt armetus seisus. Mõnede andmete põhjal on tänaseks osad hooned renoveeritud ja kasutusel majutuskohtadena, apartementidena, kuid päris kindlalt seda väita ei julge.

Meie teele jäi veel Jasmundi rahvuspark oma ürgsete puudega, mis tekitasid päris kollimetsa tunde, uhke Graniz'i Jahiloss ja Göhren, kus liikus endiselt vana auruveduriga rong Roland. Veel mõned kohad siin ja seal ja jõudsimegi tagasi Straslundi - ring Rügeni saarel lõppenud. Ees ootas veel sõit Lübeckisse ja laev, et jõuda Ventspilsi ja siis koju. Tagasiteel laevas saime tunda päris korralikku tormi, mis jättis enamuse reisijatest oma kajutitesse merehaigust põdema. Aga Ventspilsi me jõudsime ja Priidu autogi ootas meid tervena samal kohal, kuhu ta jätsime.

Läbi sai see rattamatk, kolm nädalat ja kokku pisut üle 800 kilomeetri ratastel, saadud päris korralikult palavust, natuke vihma, pooled ööd telkimisega kämpingutes ja pooled kuskil mõnusas kohas metsikult. Tuleb mainida, et Aivaril oli eriti hea nina ilusate ja põnevate metsikute ööbimiskohtade leidmisel.

Kõige tipuks jäi tunne, et matka jalgrattal teeks kaasa veel ja veel. Aitäh reisikaaslastele!