Ei saa me läbi Lätita /juulis 2012 ja 2013/

Jõudsin nüüd oma rännumeenutustes sinnamaale, kus tuleb tõdeda, et ei saanud ka meie läbi Lätita. Olime Hillariga matkanud ratastel juba siin ja seal Eestimaa pinnal ja nüüd tundus olevat õige aeg vaadata korraks ka naabrite poole.

Esimene nädalane sutsakas Lätimaale sai meil tehtud 2012. aasta juulis. Selleks et nii lühikese ajaga kuhugi jõuda ja midagi näha, oli vaja asja optimeerida ja nii istusimegi Valgas Riia poole liikuvale rongile. Meie raudteedel sõitsid siis juba uued rongid, need "porgandid", millel on puudusi küll piisavalt kuid üks hea omadus siiski ka - uksed on laiad, perroonid kõrged ja pole vaja mööda astmeid üles ronida. Läti rongi vagunisse sisse saamine oli aga omajagu osavust nõudev ja seda eriti ratastega! Hea et olime algjaamas, kuskil vahepeatuses oleksime ilmselt oma asjade peale lastimisega ajahätta jäänud... Aga pole halba ilma heata - pilet maksis vähe ja vagunisaatja oli kena ja lahke olemisega.

Hillari matkakava järgi pidime Riiast võtma suuna Jurmala poole, sealt edasi Tukums ja Jaunmoku loss, Kandava, Kuldiga, Riezupe, Edole, Jürkalne ja valged liivarannad, Ventspils, Irbene, Kuramaa ja Kolka neem, Engure looduspark ja lõpp tagasi Jurmalas. Ja selle plaani järgi meie matk ka kulges.

Riias me pikalt ei seigelnud, vaja oli õhtuks Jurmala lähedale kämpingusse jõuda, sest matka peamine siht oli Kuramaa. Kämpingusse jõudsime kenasti. Mul oli kodus plaan matkale midagi maitsvat kaasa teha. Panen siia pildi meie õhtusöögist, tundub et läksin selle valmistamisega vist pisut liiale 😏

Järgmisel päeval ootas meid Jaunmoku loss. Ilus ehitis, valminud jahilossiks juba 20 sajandi algusaastal. Aga nagu ilusate asjadega ikka, omada tahavad seda paljud aga hoolitseda selle eest mitte kõik. Nii käis ka see loss erinevate riigikordade ajal käest kätte, kord oli ta venelaste käes, kord sakslaste käes, siis jälle venelaste jne. Ja nii juhtuski, et ilma õige peremeheta jõudis loss 70-ndateks kokkuvarisemise äärele. Aga õnneks sai siis lossi omanikuks Läti Metsamajanduse Ministeerium ja algasid taastustööd. Praegu kasutatakse lossi näitusteks, kõrvalhoones on majutus. Lossi ümber olev park oli ilus. Tegime seal oma hilise lõuna, kuivatasime vihmamärjad riided ja telgi ning magustoiduks imetlesime üli-üli ilusaid roosipeenraid.

Ega Läti on muidu ka päris tore ja kodune koht: lainetavad viljapõllud ja äikest ennustav must taevas, Kandava minilinnus, "vaikivate külaelanike" 😉 vastuvõtt kahele jalgratturile, viinamarja- ja kanepipõllud ja loomulikult Läti sinised lehmad. Mõned asjad tuletasid kodust Eestimaad meelde, teised olid aga nii lätilikud!

 

 

Ja siis Kuldiga - keskaegne imeilus linnake Venta jõe mõlemal kaldal. Kuldigat kutsutakse ka Põhjamaade Veneetsiaks ja kandideerib ta oma arhitektuuri tõttu UNESCO maailmapärandi nimistusse. Kolasime vanalinna kitsastel tänavatel - ristpalkidega ja krohvitud majad, sellised milliseid Saksamaa linnakestes sageli näha on, punased kivikatused ja punastest tellistest hooned. Läbi linna voolab veel Alekšupite, pigem oja kui jõgi, ja päris majade seinte kõrvalt. Eks seetõttu ka võrdlus Veneetsiaga.

Õhtuks seadsime oma telgi Venta jõe kaldale seal oleva joa lähistele. Venta juga on Euroopas kõige laiem, kõrgust on sel küll ehk napilt meetri jagu, aga tuntuseks piisab ka laiusest. Joa juurest paistis ka kuulus Venta jõe sild, 17.-18. sajandil ehitatud omalaadne seitsme võlviga kivisild. Sarnaste sildade hulgast on see pikim Euroopas ja kandideerib samuti UNESCO maailmapärandi nimistusse (vähemalt kandideeris sel ajal kui meie seal käisime). Õhtul telgi ees istudes imetlesime nii juga kui silda.

Hommikul põikasime Kuldiga lähistel asuvate Riezupe liivakoobaste juurde. Koopad on loodud inimkäte jõul. Neid kaevati kolme inimpõlvkonna vältel ja praegu kuuluvad neljanda põlvkonna pärijannale, koopalabürint on erakätes. Algselt kasutati seal olevat liiva klaasitööstuses (nagu ka Piusa koobaste liiva). Käikude labürindi kogupikkus on 2 kilomeetrit, jalutada nendes koobastes saab aga ainult giidiga ja 460 meetri pikkusel alal. Omapäi seiklema minnes on suur oht lihtsalt ära eksida. Räägitakse, et koobastel on kummaline mõju ja mingite infoallikate põhjal kasutatakse tänapäeval liiva ravimitööstuses (tegelikult on see üpris kahtlane, aga mine võta kinni). Koobastesse pääseb aprillist oktoobrini, ülejäänud ajal on need suletud, sest seal talvituvad nahkhiired (nagu ka Piusa koobastes). Olgugi et meie käisime seal juulis, nägime ikkagi koopa laes tukkuvaid nahkhiiri.

Ja siis jõudsime sellisesse kohta, mis paneb kadedust tundma iga eestlase ja ameeriklase - kilomeetrite ja kilomeetrite ja kilomeetrite pikkuselt valge liivaga inimtühjad liivarannad. Nendega on lätlasi õnnistatud päris korralikult. Meie esimene pilk liivarandadele oli Jürkalne's ja sealt edasi iga natukese aja tagant, ikka siis kui viitsisime korraks ranna poole keerata.

Tundub, et meenutused meie esimesest Läti matkast on veninud juba praegu päris pikaks, kuigi teekond on alles poole peal. Aga on kohti ja hetki, millest ei ole võimalik vaikida. Üks selline on Ventspils. Kui kellelgi on kavas seda linna külastada ja seal ringi liikuda, siis soovitan selleks varuda piisavalt aega, vähemalt päev. Elevust juba linna külje all olev seikluspargi väravas ilutses silt "Velo. Kaka. Taka". Mida see tähendab, ei tea me tänaseni, aga naljakas oli ikka. Selle kõrval kohe Ventspilsi kitsarööpmelise raudtee ja selle lõpp-peatus, vabaõhumuuseumi armastatuim meelelahutus. Jõudsime sinna just sel ajal kui vedurit ümber pöörama hakati. Seda tegi üksainus mees. Tore ja huvitav vaatepilt kõigile, fotokad klõpsusid ja rahvas nautis sündmust. 

Liikusime oma ratastel edasi linna südame poole ja sinna me süda jäigi. Terve ülejäänud päeva uudistasime ja pildistasime Ventspilsi lehmasid ja täpi i-le panid veel  lilleskulptuurid. On ikka Ventspilsi linnaisad selle koha ilusaks suutnud teha! Ventspilsis teiste turistikate külastusteks aega enam ei jäänudki.

Pool matkaaega oli meil möödas, pool veel ees. Nüüd tuli võtta ratastega suund kirdesse Kuramaa poole. Kuramaa on Vana-Liivimaa üks ajalooline piirkond, mille asukateks olid kuralased (tänaseks sulandunud lätlaste hulka) ja põhjaosas liivlased, sitke rahvas, kes on vastu pidanud igasugustes valitsustes, alles on neid siiski ainult paarsada. Kuramaa on suurte metsadega kaetud, tee Kolka tipu poole oli nagu sirge siht silme ees. Sellisele teele on keegi andnud ka omapärase nime - motivatsiooni sirge. Miks just selline nimi, ei tea. Minul kadus seal igatahes igasugune motivatsioon täielikult ära. Aga minna oli veel palju.

Teel põikasime sisse Irbene'sse. Nõuka-ajal oli see ülisalajane objekt, sõjaväelinnak, kust luurati "vaenulikku läänt. Lätlased said sellest kohast teada alles peale iseseisvuse taastamist 1991. aastal. Nõukogude sõjaväega oli sõlmitud leping, kus Irbenes paiknev raadioteleskoop koos kõikide seadmetega lubati lätlastele üle anda mittesõjaliseks otstarbeks,  tähtede ja galaktikate uuringuteks. Aga pole vaja uskuda venelasi, eriti selle sõjaväge. On nad petnud enne ja petavad ka tulevikus. Enne Lätist lahkumist lõhkusid nad Irbenes seadmed, raiusid läbi kaablid ja valasid mootorid akut täis.

Linnaku elumajad on tänaseks täiesti lagunenud. Õnneks jäid raadioteleskoobi taldrikud lõhkumata ja nüüd asub seal Raadioastronoomiakeskus. Ka meile jagus seal õnne - raadioteleskoobi sisemusse oli võimalik pääseda ainult eelregistreerimisega ja giidiga, meie saabudes võeti just üks grupp vastu ja nii oldi nõus ka kaht õnnetut broneeringuta jalgratturit grupi hulka lubama. Nägime teleskoopi seest ja väljast ja ka seda, kui teda keerati. Päris võimas!

Meri ei ole Kolka tippu viivast teest kaugel. Ja nii kui meil tuli tahtmine lätlasi jälle kadestada, keerasime teelt mere poole, vaatasime lõputuid inimtühje liivarandasid ja mõistatasime, miks ühte kohta on nii palju antud ja mõni teine taolisest heldusest ilma jäetud. Aga hoiatuseks, kadedus on paha, paha.

Nägime veel metsas vanade kaluripaatide surnuaeda (ju vist sellest ajast kui kohalikud elanikud küüditati või asustati sealt ümber ja ala muudeti piiritsooniks). Ja veel kõrgete teeäärsete mändide ja kuuskede okste lõikamist helikopterilt. Päris omapärane ja võimas! Siis jõudsime Kolka neeme tippu, kohta, kus kohtuvad Läänemere ja Liivi lahe lained, kus võib korraga näha päikese tõusu ja loojangut, kus tormiga võib lainete kõrgus olla isegi seitse meetrit. Ei päikese loojangut ega tõusu polnud meil aega oodata, ka mitte tormi.

Edasi liikudes käisime liivlaste kirikus ja rääkisime sealsete kohalikega. Minu meelest olid need oma keele ja olekuga rohkem eestlased kui lätlased...

Enguri looduspargis, Enguresi järve piirkonnas võite palju huvitavat näha - matkarajal vist ainukesi Lätis olevaid kive, linnurände ajal kõiki Lätit läbivaid linde (ronisime meiegi linnuvaatlustorni otsa), sealsel märgalal olevaid poolmetsikud koniku tõugu hobuseid  ja üle kahekümne Lätis kasvava orhideeliigi. 

Päris põnev linn enne meie matka lõppu oli veel Jurmala. Tundus et seal käis parasjagu renoveerimise kampaania. Aga Meie panime sellele linnale nimeks "joonistatud linn" - majade ümber olid tõmmatud katted, millele fassaadid peale joonistatud. Nojah, veider aga huvitav ja samal ajal ka ilus.

Kodu ei olnud enam kaugel...

Järgmine nädalane jalgrattasutsakas Lätti sai meil tehtud 2013. aastal. Ei saa ju läbi Lätita? Ja etteruttavalt - ei jäänud seekordne sugugi viimaseks korraks selles suunas naabrite juurde... 

Kus me siis käisime ja mida nägime? Teekond sai meil alguse Siguldast, armsast linnakesest Koiva jõe lähistel. Koiva jõe ääres liikudes tekkis tunne, et polegi kodunt kaugemale jõudnud, just nagu Piusa jõe ääres Taevaskojas, vaikne jõevool, liivapaljandid ja kõrged männid nende kohal.

Siguldas on ainuke Baltimaade köisraudtee, pikkust on sellel vist pisut üle kilomeetri, läheb see üle Koiva jõe ja vaated pidid olema suurepärased (meie sinna ei jõudnud, jalgratastega peale ei võetud). Aga veel Sigulda kohta. Seal on vana Sigulda loss, Turaida piiskoplinnus ja muuseum, jalakäijate sild üle Koiva. Loomulikult on seal ka kõigile tuntud Sigulda kepid ja mainimata ei saa jätta ka bobirada, peaaegu 1,5 kilomeetrit pikk ja kõigile huvilistele avatud.

Mis siis veel nägime? Praami üle Koiva ja vabaõhumuuseumi palgiparvetajatele. Ja siis veel prügilat metsa all... Aga ma ei taha sugugi näpuga näidata ja parastada lätlaste suunas, meil siin Eestis näeb samasugust pilti, kus oma prügi (külmkapid, telekad, diivanid jms) on loobitud metsa alla... Just nagu prügimäele viimine oleks raskem ja keerulisem? Arvan et teekond prügilasse autoga oleks lühem ja jama vähem... Aga viiakse ikka metsa alla... Miks?! Kas keegi oskab öelda?

Need olid meie esimesed Läti reisid. Ja et asi ikka selge oleks, siis liikusime jalgratastel, kaasas nii telk kui pott ja lusikas. Ööbisime kuidas juhtus, kas kämpingus või mõnes ilusas kohas jõe või järve ääres.